Raha pole paha

Kõik sai alguse mullusel jõuluõhtu jumalateenistusel Puhja kirikus.

Just oli alguse saanud meie Müllverstedti oreli täisparanduse projekt ja sel õhtul oli ülisoodus võimalus saada annetusi oreli heaks. Äkki tuli ettepanek teha samal õhtul lisaks veel teinegi – tundmatutele aafriklastele Sambias, kes olid hädas oma kirikukeskuse turvamüüri rajamisega.

Eestist Aafrikasse
Sambia on teatavasti üks maailma vaesemaid riike, kus levinud kuritegevus ja haigused (sh massiliselt HIV). Mulle ei meeldinud see mõte sugugi. Topeltkorjandus võistles meie orelialgatusega, teiseks ei uskunud ma, et meie inimesed tulevad üldse kaasa selle ootamatu Sambia-ideega. – Teadagi: «meie, eestlased, oleme nii vaesed, nii vaesed, liiati veel maarahvas». Sel kriitilisel valikuhetkel ei suutnud ma aga öelda EI.
Jätsin skeptikuna selle asja Jumala hoolde. Kuid pärast olin ülimalt üllatunud nii kopsakast oreli- kui Sambia-korjandusest. Tuldi koguni küsima, miks varem ei öeldud, oleks teatud kirikusse suurema rahaga tulla. Meie inimesed, ka kirikukauged, olid hoopis jõukad ja hoolivad.
Edust tiivustatuna jagasime seda infot oma pastoritest sõpradega. 3-4 koguduse ja mõne inimese annetustest korjus aastaga umbes 1000 €. Algne 15-meetrine müürijupats pikenes väheste eestlaste toel kümnekordselt, mis teeb umbes pool müürist!
Selgituseks, kuidas ja miks tekkis üllatav Puhja-Sambia liin. Lihtsalt meie hea tuttava Riina Aasa poeg Harles võttis kätte ja läks kolmeks kuuks Sambiasse tööle. Nägi ja veendus vahetult, mis seal tehakse. Koges, et tõmmud kristlased ta ümber on lausa hullud töö järele, kibeledes müüri laduma koidust loojakuni, kuni kive jätkus.

Paastu ja palvega
Miks ma sellest kõigest kirjutan? Aga seepärast, et pärast oreliraha jagamist Sambia kristlastega hakkas midagi imelikku juhtuma. Peaaegu kõik meie projektid said positiivse vastuse ja Puhja kogudust tabas enneolematu rahasadu.
Nüüd, aasta hiljem, võin öelda, et pea kogu oreliraha on juba olemas ning selle asjaga enam erilist muret ei ole. I-le täpiks on jäänud www.hooandja.ee samuti edukas projekt. Kui juhtunut mitte nimetada õnnistuseks – mida siis veel? Kuid see pole veel kõik.
Sügisel saime kuulda uusi uudiseid Sambiast. Sealsed kristlased on ülimalt vaimustatud eestlastest ja nende abivalmidusest. Kuuldavasti käivat nad aeg-ajalt mägedes paastumas ja palvetamas … ka Puhja koguduse pärast. Vaat siis … Kuulsime ka seda, et müüriehitajast piiskop Bensoni alluvuses töötab sadakond pastorit, kellest vähemalt pooled elavad-töötavad ääretus vaesuses.
Samal ajal kogesin suure südamesoojusega, et meie Kauhava sõpruskoguduses Soomes leidus rühm inimesi, kes ise võtsid südameasjaks toetada mind ja mu peret siis, kui meil eriti raske oli.

Sõbralt sõbrale
Tunda hädas sõbra kätt ja südant, see on eriliselt julgustav ja rõõmustav kogemus. Hakkasin mõtlema, et kas mitte 1/10 sellest kauhavalastelt saadavast toetusest loovutada ühele veel palju-palju viletsamas olukorras olevale Sambia pastorile ja ta perele. Oma abikaasa ja lapsed olid päri. Oktoobri algul otsustasid Puhja koguduse juhatus ja nõukogu, et nemadki toetavad seda algatust. Hakatuseks vähemalt aastaks. Kohe leidusidki inimesed, kes oma osa juurde panid.
Nüüd, enne jõule, saatsimegi oma esimese tugiraha Sambiasse teele. Meie partneriks sattus üks minuvanune mees nimega Mulunga, kel kaheksa last (sealmail tavaline). Tema koguduses on 30 liiget. Muhelesin endamisi, et meie 60-liikmeline Puhja kogudus võib nüüd ennast hoopis suuremana ja väekamana tunda. Oleme üpris põnevil, mis sellest asjast viimaks saab. Vahva on omada liitlasi, kes su eest paastuvad ja palvetavad, kogu südamest. Mis maksab õige inimese väeline palve?
Kolm kuningat andsid oma maised annid Jeesus-lapsele üle. Ja lahkusid ülimalt rahulolevatena. Tõeline win-win olukord. Miks mitte korrata sama, ainult palju hiljem ja uute tegelastega ajaloo näitelaval? Olemuselt pole ju vahet.
Tiit Kuusemaa,
Puhja koguduse diakon